Nimelugu

Kuidas sündis Midrimaa

E. Niidu „Midrimaa“ ainetel

Kord elas laps, kes teadis,
kus asub Midrimaa.
Ta ennast valmis seadis
ja kutsus venda ka:

„Tead, nüüd me võime minna.
Ma tean, kus on Midrimaa.
Ma tean ka Midrilinna
ja midriteed tean ka.“

Nii asusidki õde ja vend Midrimaa poole teele. Paika, kus oleks tore sõpradega üheskoos mängida, laulda, tantsida, naerda ja kasvada. Tee viis neid mööda tiigist, kus ujus sõbralik pardipere. Piilupardid olid väga uudishimulikud ja tahtsid teada, kuhu lapsed lähevad. Lapsed rääkisid, et nad otsivad Midrimaad ja et neil on käia veel pikk tee. „Kas mina võin ka kaasa tulla?“ küsis üks partidest. Vend ja õde olid nõus. Nii asutigi kolmekesi teele.

Edasi viis tee neid läbi heinamaade ja marjamaade, kus lendas palju putukaid. „Kuhu te sammute!“ hõikas üks julge väike lepatriinu. „Me otsime Midrimaad,“ vastas tüdruk. See tundus lepatriinule olevat põnev seiklus ja ta tahtis ka kaasa tulla. Sõbrad olid nõus ja nii asusid lapsed koos pardi ja lepatriinuga Midrimaa poole teele.

Varsti jõudsid lapsed karjamaale. Selle ääres elas vahva poku rahvas – suured isapokud, natuke väiksemad emapokud ja pisikesed pokulapsed. Pokud vaatasid oma heinajuuste vahelt häbelikult teeliste poole. „Kuhu te lähete?“ küsis üks arglik pokulaps. Kui ta kuulis, et nad otsivad kõik ühte mõnusat lapsepõlvepaika Midrimaad, tahtis ka tema seda salapärast kohta tundma õppida. Ta küsis luba kaasa tulla. Loomulikult olid lapsed nõus, sest kõik koos Midrimaad otsima minna oli ju palju toredam.

Tee aina lookles, keerles
kord nõlva all, kord peal.
Ja päikseratas veerles
kord kural käel, kord heal.

Tee viis neid läbi metsarägastiku. Parajasti pikutas seal läheduses ühe suure kuuse all karu. Raginat kuuldes ärkas mõmmi ülesse ja oli väga imestanud, kui nägi enda ümber nii palju matkalisi. „Noh, kuhu te siis kõik lähete?“ küsis metsaott natuke tusaselt. Karu sai teada, et nad on teel Midrimaale. See pidi olema koht, kus lapsed saavad koos toredalt aega veeta. Karu palus ka luba kaasa tulla, sest ta oli pimedas metsas üksi olemisest ära tüdinenud. Nii asusidki lapsed koos piilu, lepatriinu, poku ja mõmmiga rõõmsalt teele. Peagi jõudsid vend ja õde oma kaaslastega metsast välja ning nägid Emajõe kaldal üht kena linna.

Seal seisid midrimajad
kui ikka midriloos
ja midriteed ja -rajad
said Midrilinnaks koos.

„Näe, seal ongi Midrimaa!“ hõikas õde rõõmsalt. Kõik jooksid kiiresti linna poole. Linna jõudes kihutas neist mööda uhke punane auto. Auto pidurdas järsult. Sealt ronisid välja sõbralikud naksitrallid. Nad tulid uudistama, mida õde ja vend koos sõpradega linnas teevad. Kuuldes, et nad otsivad Midrimaja, jäid naksitrallid nõutuks. „Linnas oli palju ilusaid maju. Milline neist see midrimaja küll olla võiks?“ arutasid naksitrallid. Eemalt märkasid nad triibulises kostüümis Sipsikut. Naksitrallidel tuli mõte Sipsiku käest nõu küsida, sest tema oli linnas elanud ju kauem kui nemad. Sipsik kuulas sõprade mure ära. Äkki läks ta nägu särama ja suu tõmbus naerule. Sipsik viipas käega Vanemuise mäe peal seisva maja suunas.

Ja eriti üks maja
ja eriti üks õu
näis just nii tuttav kui vaja!
Oh, lastel põksus põu.

„Sa vaata,“ ütles õde.
„Ma vaatan,“ ütles vend.
See kõik on puhas tõde
kui midrilinnu lend.

Neid haaras õnnis laine
just selle maja ees.
Seal seisis midrinaine
ja seisis midrimees.

Nüüd märkasid ka õde-vend oma sõpradega vana armsat maja. „Jah, see ongi meie väike Midrimaa!“ rõõmustasid kõik. Nii asusidki õde ja vend koos sõpradega sinna elama. Midrimees ja midrinaine seadsid valmis õdusad midritoad, et lastel oleks tore mängida koos piilude, mõmmide, lepatriinude, pokude, naksitrallide ja sipsikutega.

Sa kindlasti küsid, et kuidas õde ja vend Midrimaa nii lihtsalt üles leidsid, sest teekond oli ju pikk. Seda sa ehk ei teagi, et kogu laste teekonda jälgis imekaunis midrilind, kes vargsi neile teed juhatas. Ta kaitses lapsi oma kaunite tiibadega kõrvetava päikese ja külma tuule eest, juhatas neid läbi tiheda metsarägastiku ja ohutult mööda kohavast jõest. Ja nii on see tänapäevani. Midrilinnu kaitsva tiiva all ei saa Midrimaal lastega kunagi midagi halba juhtuda.